Aastaid oli mul Haabneemes maja ümber looduslik heinamaa. Loodusel ei ole ju iseenesest viga midagi, kuid eelmisel aastal kasvas sisemine surve lõpuks võtta maaga midagi ette. Aiaks seda loodusmaastikku ei tõuse sulg nimetama.
Paljudele pole saladus, et meil sünnib kodus Pille eestvedamisel ja minu vaikival nõusolekul kokandusportaal Nami-Nami, mille lugejate arv on vaikselt kasvanud 50 tuhandeni. Seega võib arvata, et söögivalmistamine on meie peres midagi enamat kui lihtsalt hobi. Mis muidugi andis meie aiakujundajale Merlele kohe inspiratiooni: enamik taimi ja puid on kas söödavad või kasutatavad ühel või teisel viisil kokanduses.
Merle tegi mulle esimese aiakujunduse aastal 1999, kuid sel plaanil oligi määratud vaid paberile jääda. Merle oli tookord äsja Taanist praktikalt tulnud alustav maastikuarhitekt. Otsisin Merle üles ja oh imet, ta oli ka kümme aastat hiljem oma ametile truuks jäänud. Ühelt poolt meie pere nägemus moodsast tarbeaiast ja teisalt Merle ja Edenplanti kogemused said aiakujunduse nurgakiviks.
Aia eesmärk on eelkõige kasvatada vilju, mida kaubandusvõrgus pole saada või ürte, mida on parem värskelt peenralt noppida. Oleme Pillega aianduses algajad, seega kõik saab olema uus ja avastamist väärt.
Lapsepõlvest meenutan tohutut kannatust ja rügamist, kus tuli orasheinaga võidelda, kopsikuga virtsa peenardele visata ja igapäevaselt tomatitele ämbrite kaupa vett kanda. Tuginedes valusale kogemusele lapsepõlvest sai eesmärgiks aiandus kui hobi endale võimalikult meeldivaks teha. Sellest tulenevalt saavad meil olema kõrgpeenrad ja kiviparketiga kasvuhoone, kus tomatid kasvavad pottides ja kastmine toimub niiskusandurite abil automaatselt.
Kuidas meil kõik õnnestub, sellest asume siin blogis Pillega kirjutama. Avastamist jätkub usutavasti aastateks.
Comments
Post a Comment