Meil käib kodus ajakiri The New Yorker: selline ameerika linnaintelligentide ajakiri. 2009. aasta septembris ilmus artikkel sellest, kuidas kanapidamise hullus on Inglismaalt levinud Ühendriikidesse. Üheks kanade taasavastamise põhjuseks oli kindlasti uus šeff kanakuut nimega Eglu, mille neli briti noort disainitudengit tegid oma lõputööks.
Kuna meil oli just valmimas Nami-nami aed, siis miks ei peaks seal olema kanad. Kanad on nii lemmiklooma eest kui saab mune. Mis võiks olla veel ökoloogiliem kui saada lahti toidujäätmetest ning lisaks korjata koduseid mune. Mõeldud-tehtud.
Pille oma akadeemilise põhjalikkusega vajas muidugi ohtralt raamatuid kanakasvatuse kohta ning sealt avastasime, et kanade maailm on palju kirjum, kui olime arvanud. Nimelt on kanu lugematul arvul erinevaid tõuge ja kui juba on uus uhke kuut, ei saa sinna ometi tavalist kana panna. Samuti selgus, et Eestis on kodulinude foorum ja terve trobikond tõukanade kasvatajaid.
Pärast pikka kaalumist ja läbirääkimisi saabusid meile araucanad Evita, Carol ja Daisy ning ehtne Prantsuse marans Fifi. Õigemini araucanadel käisime ise Risti kandis järel ning Fifi toodi meile Kiti kanade söödatuppa Tagadil. Araucanadest ja maransist lähemalt edaspidi.
Üle nelja aasta hiljem - need kaks kanakest, keda näete alumisel fotol - must Carol ja hallikas Evita - on meil endiselt olemas, kusjuures Carol muneb nädalas mõned munad ka.
ReplyDeleteEvita naudib auga väljateenitud pensionipõlve :)