Nami-Nami kokandussõnastikus on juttu Mehhiko punest ehk lõhnavast lippiast (Lippia graveolens), aga magus lippia (Lippia dulcis, ka Phyla dulcis) on meie aias uus. Ostsin täna Viimsi Juhani puukoolist ja istutasin taime meie ürtide-püsikute kastpeenrasse.
Elise Aed lehel kirjutatakse nii:
"Kasvatab ligi 1 m võrsed.
Sobib amplisse või pinnakatteks püsiku peenrasse. Kärpimine soodustab hargnemist.
Kasutatakse suhkruasendajana. Alternatiiv steeviale. Lippia on tuhat korda suhkrust magusam ja täiesti kalorivaba. Tee ja kohvi magustamiseks piisab mõnest lehest. Õisi saab kasutada magustoitude kaunistamiseks ja õienuppe näksida toidukordade vahel. Ravimtaimena tuntud kui astmahoogude leevendaja ja bronhiidi peletaja.
Meil üheaastane taim. Sügisel tuua tuppa valgusrikkale aknalauale, kus temperatuur on 15-20 kraadi. Kevadel teha pistikud ja ongi uued taimed olemas.
Magusa lippia kodumaa on Mehhiko ja Kesk-Ameerika"
Wikipedias on selline jutt:
Lõuna-Mehhikost, Kariibidelt (Kuuba, Puerto Rico), Kesk-Ameerikas, Kolumbias ja Venetsueelas levinud maitsetaim. Tuntud ka kui Aztec sweet herb, bushy lippia, honeyherb, hierba dulce, tzopelic-xihuitl (Nahuatl).
Ajalooliselt on kasutatud nii magustajana kui ka ravimtaimena. Väga laialt mujal pole kasutusele võetud, sest sisaldab ka näiteks mõrkjat kamperit.
Comments
Post a Comment